Kesköine ootus

Seisan tähtede säras,
allpool kesköist taevast.
Eemal päevasest kärast,
ning soovist pääseda vaevast.

Ma seisan seal ning ootan,
ootan teda kes kallis on mul.
Vaatan üksikuid tähti ja loodan,
et tuju läheb paremaks mul.

Kuid vaadates üksi nende tähtede poole,
tunnen, et miski pole õige.
Vaatan veelkord ma tähtede poole,
ja tajun,et oled see õige.

Kuid sind ei ole ja ei tule,
mu juurde sel hilisel tunnil.
Mina siin ootan mis kole,
justkui loojate sunnil.

Ma ootan ja loodan mil päiksetõus koidab,
ja särab mu õuel kui enne.
Kuid kui ta ka kunagi koidab,
jääb hinge mul ikka see tunne

Ja nii ma siis lõpuks siit lahkun,
särava tähistaeva eest.
Justnagu oleks ma tahtnud,
sind päästa oma unenäo eest.