Päev päeva järel

elu kõnnib mööda.
Aasta aastat mööda
sa tekitad ju kära.

Sa luksuslikult pesitsed
justkui valge lind.
Teadmata mis selle hind
sa lihtsalt pesitsed.

Sind ei huvita ju miski
ei tea ja üldse ei koti.
Sa üksi sääski maha notid
ning ongi sul tegevus siiski.

Kuid nüüd kui lõppeb elu
mis tulnuks elada teisiti.
Sa viivuks veelkord seisatad
ja mõtled:koorem kaob su õlult.

elust enesest,ommoodi huumorit ka vahel

Kevadised linnukesed

Poisid kogunevad kokku,
et istuda maha jooma.
Löövad pitsi kokku,
ja peatselt langevad kooma.

Koibapidi lõkke sees on mees,
ei ole meeldiv see tiir.
Kuid kevade tulles inimesed taas,
ei taju, kust kulgeb see piir.

Nad jahuvad teemal,
mida teised ei mõista.
Kas mõni pomm kuskil eemal,
aitab eluvaimu tõsta.

Läheb mööda üks nädal,
üks sell lamab voodis.
Läheb käib korra hädal,
ja viib taara poodi.

Kui taara saab viidud,
on poisid jälle platsis.
Mõistus saab kuhugi viidud,
ja mõni mees lõgemesse patsis.

Taas saabub kätte hommik,
pole selgust toond see majja.
Üks sell laseb kerge pommi,
ja mugib ahnelt saia.

Nüüd poisid kiirelt tuterdavad,
mööda võõraid väravaid.
Pärast näevad hoopis aga,
külmu betoonist põrandaid.

Kesköine ootus

Seisan tähtede säras,
allpool kesköist taevast.
Eemal päevasest kärast,
ning soovist pääseda vaevast.

Ma seisan seal ning ootan,
ootan teda kes kallis on mul.
Vaatan üksikuid tähti ja loodan,
et tuju läheb paremaks mul.

Kuid vaadates üksi nende tähtede poole,
tunnen, et miski pole õige.
Vaatan veelkord ma tähtede poole,
ja tajun,et oled see õige.

Kuid sind ei ole ja ei tule,
mu juurde sel hilisel tunnil.
Mina siin ootan mis kole,
justkui loojate sunnil.

Ma ootan ja loodan mil päiksetõus koidab,
ja särab mu õuel kui enne.
Kuid kui ta ka kunagi koidab,
jääb hinge mul ikka see tunne

Ja nii ma siis lõpuks siit lahkun,
särava tähistaeva eest.
Justnagu oleks ma tahtnud,
sind päästa oma unenäo eest.