elust enesest,ommoodi huumorit ka vahel

Kevadised linnukesed

Poisid kogunevad kokku,
et istuda maha jooma.
Löövad pitsi kokku,
ja peatselt langevad kooma.

Koibapidi lõkke sees on mees,
ei ole meeldiv see tiir.
Kuid kevade tulles inimesed taas,
ei taju, kust kulgeb see piir.

Nad jahuvad teemal,
mida teised ei mõista.
Kas mõni pomm kuskil eemal,
aitab eluvaimu tõsta.

Läheb mööda üks nädal,
üks sell lamab voodis.
Läheb käib korra hädal,
ja viib taara poodi.

Kui taara saab viidud,
on poisid jälle platsis.
Mõistus saab kuhugi viidud,
ja mõni mees lõgemesse patsis.

Taas saabub kätte hommik,
pole selgust toond see majja.
Üks sell laseb kerge pommi,
ja mugib ahnelt saia.

Nüüd poisid kiirelt tuterdavad,
mööda võõraid väravaid.
Pärast näevad hoopis aga,
külmu betoonist põrandaid.